Tartu aeg jookseb teistmoodi. Selle päevas pole 24 tundi. Tartus on mõni päev hoopis pikem ja teine lühem. Mõni hetk venib igavikuliseks ja päris sageli ei haaku need tavapärase ajaarvamisega hoopis. Vahel kaod ära teise maailma. Vahel lähed sinna nii sügavale, et tekib tunne, et puudub tagasitee. Aga tavaliselt tuled ikka sealt tagasi, tagasi maa peale, tagasi lihtsurelike hulka. Teaduse dimensioonidel seiklemine surematust ei too.
Klaas veini. Kaks. Ja jälle algab kõik sellest, et elame justkui postmodernses maailmas oma agade ja ehkudega. Jälle lõpeb kõik seal, et kuidas sai elutust saada elu, mis oli enne, mis on pärast. Siis tuleb muusika ja lükkab kõik ümber. Või tuleb film ja lammutab maailma.
Elasin kõrgete lagedega korteris Raekoja platsi külje all. Sõpradega avatud aknal istudes ja muusikat kuulates tundusid all tänaval oma igapäevastel käikudel sagivad inimesed justkui kaugel eemal, mõnes paralleelreaalsuses. Minu oranži-tumesinise tapeediga toas ujus sageli magus viirukilõhn. Siin sai tihti pärast pidustusi maha istutud, sest homne polnud veel käes.
Järgmisel ööl me ei maganudki. Nii hea oli olla – Toomemäel, Genklubis, Raekojaplatsil lodjas, jõe ääres, Illegaardis, minu voodis – et jõudsime vaid viivuks tukkuma jääda, kui jälle tuli saata kunstnikke kell kuus hommikul Gruusia suunas.
Tüüpiline tudengielu argipäev tähendas minu jaoks umbes südaööni kodus näiteks Max Weberi või Ulrich Becki lugemist, misjärel sättisin sammud Illegaardi, kus koos sõpradega samadel mõttetrajektooridel edasi minna. Ei tea, kas need arutelud päädisid ka selgema argumentatsiooniga kursuse lõputöödes, aga kahtlemata aitas eri taustadega üliõpilastest tekkinud interdistsiplinaarne salongimiljöö kaasa õpitu kinnistamisele.
/---/ Öist kultuurielu kroonisid tripihõngulised live-kontsertide sarjad, nagu Roheline Planeet ja Ganjapäevad, iga-aastane avangardkultuuri festival Eclectica ja dadaistlikust vaimust kantud multimeediaetendus Cabaret Derrida, Pärmivabriku nädalalõpu techno või Vastiku Disko nimelised indie-peod, kus kord lasti terve tantsusaal kanu täis. Toimus kõikvõimalikke korteripidusid, mis kippusid sageli võtma legendaarseid mõõtmeid ja vorme. Kuidagi ei saanud mööda minna Zavoodist, kuhu teatud kellaajal vajus kokku kogu öine linn, professoritest Tartu vaimudeni, et siis üheskoos kella viie paiku „Nukitsamehe“ filmist tuntud „Kodulaulu“ laulda.
Liigume sujuvalt läbi Illegaardi edasi Lutsu ja näen seal paari lahti vajunud suuga kultuurišokis välismaalast, kes imetlevad kell 4 hommikul tantsivaid eestlasi. Kogu tralliv seltskond on ühendanud käed, tuiab ringis tantsida ja laulab kirglikult kaasa: Ei ole üksi ükski maa… Nii et hommikuks on hääl kähe. …
Nii tundi kolm hiljem tervitasid mind juba Taaralinnas B. ja G., kellega kampas sattusime korteripeole, kus juba teist või neljandat päeva jutti tähistati teaduskraadi omandamist. /---/
Tartu psühhogeograafiline trump – et ühe õhtu jooksul on võimalik kohata sõpru-kolleege kasvõi presidendi vastuvõtupeo mastaapides või et ka virelev tudeng võib lubada endale tuba kümneminutise jalutuskäigu kaugusel kõikidest strateegilistest punktidest – pole ju kuhugi kadunud. Usun, et jätkuvalt toimub ka joviaalseid korteripidusid pööraste mõttelendudega.
Asukoht teoses
lk 121–123
