Rahalehm. WC poole keerates…

WC poole keerates nägi ta kolme-nelja elavalt vestlevat neidu, kes vaatasid kingaklõpse kuuldes Ronni poole, kuid rääkisid kohe edasi.

„Emajõe tõttu see Tartu siin üldse ju ongi!“ hüüdis üks neist, Ronni nägi mustas kleidis punapead ja võttis hoogu maha. Keegi vaidles punapeale vastu, kuid see viibutas hoiatavalt sõrme. „Tartu juures ulatuvad ürgoru neemikud kahelt poolt jõeni,“ seletas ta. „See oli vanasti ainus sobiv koht jõe ületamiseks, igal pool mujal oli soo.“

„Panete ajalugu, jah?“ küsis Ronni ja astus tüdrukute juurde. Ta vaatas punase peaga neiule otsa, ajas selja sirgu ja naeratas. Joobes olek aitas, kainena oleks ta tüdrukutest lihtsalt mööda hiilinud.

„Jah,“ noogutas punapea ning tema pilk eksis korraks Ronni kuuvärvi lipsule. „Mis siis?“

„Tartu ajalugu on väga cool,“ kiitis noormees ja viibutas lõdva käega üles tõstetud pöialt. „Kivisild ja muud värgid, pluss see saja sambaga asjandus. Kas te seda ikka teate, et Kroonuaia silla juures on vee all keskaegne müür?“

/---/

„Kuule,“ küsis neiu, kui Ronni tema juurde astus, „kas tegelikult on ka Kroonuaia silla juures vees mingi müür või?“

„On-on,“ kinnitas Ronni, tõmbas klotseris käega üle juuste ja märkas, et neiu pilk peatus sõrmusel. „Ma käisin hiljuti lodjaga sõitmas, seal see lodjanaine või mis ta oligi, rääkis.“

„Uskumatu, milliseid saladusi ajalugu endas peidab,“ lausus neiu ja haaras Ronnil käest, nagu nad oleks vanad sõbrad. „Keskaegne müür! Siinsamas meie nina all. Kes oleks võinud midagi sellist arvata! Mis lodjanaine sellest veel rääkis?“

„No lodjanaine rääkis, et nad on madalveega selle müüri peal kõndinud,“ seletas Ronni. „Ja et müüri tellised pärinevad Jaani kiriku tellistega samast ajajärgust – mida iganes see ka ei tähenda.“