Toome oruga on pikema aja kestel olnud seotud Tartu üliõpilaste maiõhtu pühitsemine. Korporatsioonid sõitnud linna, nii kõnelevad vanemad inimesed, oma õllekorvidega ja pinkidega, asudes organisatsioonide kaupa platsile tehtud suure tule ümber. Seal lauldud ja lõbutsetud kodanike, eriti ka daamide harraste pilkude all varavalgeni ja hommikul olnud mõnelgi mehel tasku täis visiitkaarte vastastikustel külastustel saadud või antud „väljakutsete“ tõestajatena.
Raamatukogust edasi ida poole on väike küngas koopaga, millest vahel niriseb vett: see on endisel ajal Toomemäge ehtinud „Reini jumala“ kuju või sellenimelise grupi endine asukoht.
Grupp ise või kuju on juba mõne aasta eest sealt kadunud, vanemad inimesed teavad aga küll temast mõnda rääkida. Nii leitud kord hommikul kuju tõrvaga üle valatud olevat. Süüdlased jäänud avastamata, aga et asi sündinud just ajal, mil olnud viisiks ajada kõik, mis Tartus halba sündinud, „nooreestlaste“ süüks, kahtlustatud ka selles „kuulmata“ kuriteos „nooreestlasi“. Kuidas lugu sellega oli, sellest ei saadud midagi kindlamat teada, kuid kuju kadunud oma asupaigast kuhugi. Viimati avastati see ühe sakslasest kodaniku aidas või keldris ja Vene ülikool nõudis seda endale. Kuju omanik ei andnud oma „saksa jumalat“ käest ära ja nii kestis protsess sel ajal, kui mina olin ülikoolis, ülikooli ja kuju omaniku vahel mitu head aastat, ulatudes kõrgematessegi kohtuinstantsidesse. Kuhu või kellele ta viimaks sai, sellest minu mälu ei kõnele.
Asukoht teoses
lk 242–243
