vabriku kolm. Katkend luuletusest

vabriku tänaval on üks roosa kivimaja
maja number kolm
ega see number pole üldse tähtis
teda ei ole võimalik segi ajada
ühegi majaga
ei vabriku tänaval
ega mujal

temast õhkub kunagist lootust
isu paremate aegade järele
(suur narratiiv
kui lubate öelda)

suur linn
päris koht
nagu tartu polekski alati eksisteerinud
mõne impeeriumi kaugeimas nurgas
või mõne impeeriumi piiril

ma ei teagi
kumb neist on hullem

ma pole ka päris kindel
kumma versiooniga praegu tegu on

vabriku tänaval hakkab aeg
end tasapisi maha kerima
nagu jalgrattakett või katkine kassetilint
ei ole enam mingit tulevikku
on ainult praegune hetk
mida pole võimalik kogeda
kõike eelnevat läbi elamata

milleks see tobe sat-tv taldrik aumärgina rinnus
milleks umbsed pakettaknad
milleks teeselda
et meist veel kunagi võib saada miski
mis me pole

/---/

vabriku kolme rõdud
ja kurvid
ja kumerused teavad
millest ma räägin
uued korterelamud
anna haava ja vabriku nurgal
aga ei tea

nagu arvaks nad veel siiani
et tartu on päriselt olemas
nagu tartu püsiks tõsimeeli millelgi muul
kui noorte ja boheemide
ja eriti noorte boheemide entusiasmil

nagu tartu ei variseks kokku samal hetkel
kui tolle muinasjutu asemele
tuleb ida-euroopa väikelinna tegelikkus

too uhke võraga tammepuu
mida pole veel maha võetud
teab eriti hästi
millest ma räägin

ta mäletab aegu
mil rajati uhke sirge puudeallee
äri õitses
tööstus kasvas
ja vene impeeriumi vabrikandid ehitasid terve tänava vaid selleks
et sinna saabuks unine pühapäev lõuna-eestis

/---/

need ajad on peaaegu kohal
vaevu mäletan ma vana kaubamaja
millest saab juba uus kaubamaja
ja uuest kaubamajast saab vana kaubamaja
ja vabriku tänavast on saanud vabriku tänav ainult nime poolest
ja suvi on suvi vaid nime poolest
ja mul hakkab maja hoovist
näituse tänava uusi korterelamuid nähes natuke halb

/---/

samas on vabriku tänaval väga kindel
ja lohutav tunne
et kui meist midagi muud ei saa
ega ole saanudki
võime me vähemalt olla tartu

/---/

vabriku tänaval on võimatu tulevikust mõelda
kõnnin selleks anna haava nurgale
sügis on käes
ja ma peaaegu unistan järjekordsest kortermajast
ja järjekordsest septembrist
niikaua
kuni neid veel pole
on kõik võimalik

schrödinger ja muud kiisud