Kiri minu nooremale minale. Kiri minu nooremale minale...

Kiri minu nooremale minale Tartu tarkadega oli nagu novell või ehk ka följeton: Sa ei tundnud linna üldse, ootasid juba mõnda aega raudteejaama ees taksot ja märkasid kahte meest, kes omavahel elavalt vestlesid. Pikem mees oli jalgrattur, hallisegustel juustel kootud peavõru, üks prilliklaas väheke mõranenud ja püksisäär pesulõksuga kokku tõmmatud. Teine mees kandis pleekinudhalli möldripintsakut ja plastnokaga sitsmütsi kirjaga „Võrtsjärve mängud”. Kaenla all hoidis ta raamatuid, mille selgi ehtisid kreekakeelsed kirjad. Jalgratturi pakiraamil oli samuti raamatuvirn, millest su varblasepilk avastas, et pealmine köide sisaldas Shakespearei sonette. Kõrva teritades taipasid, et ei kõneldud eesti ega vene, vaid hoopis inglise keelt, mis tollal meie tänavakeelte hulka ei kuulunud. /---/

Olid taksosabas koopereerunud venelannast tudengikandidaadiga, kes pidi sisseastumiseksamite ajal samuti Tiigi 78/80 aadressil asuvas ühiselamus peatuma. Seisite ja imetlesite neid mehi: vaat see on Tartu – ülikoolilinn, kus asotsiaalidki kõnelevad omavahel inglise keeles ja loevad kreekakeelseid teoseid! Taksojuht silmitses sind ja venelannat laia muigega ja tegi pika sõidu, enne kui Tiigi intri ees peatus. Miks ta muigas, sellest said aru alles mõne päeva pärast, kui selgus, et ühiselamust – Vanast Tiigist, nagu teda nimetati –, jõudis rahuliku tempoga kõndides raudteejaama alla kümne minutiga, taksosõit aga kestis üle poole tunni... Kuid jaamahoone ees kohatud jalgratturit nägid sa ülikooli kohviku küünlavalgusõhtul Chopini mängimas. Inglise keele õppejõud professor Hone oli nimelt ka hea muusik. „Võrtsjärve mängude” mütsi kandja osutus keeleteadlaseks Villem Ernitsaks...

Teosest