Hommik Tartus. Tammelinn. Mast vaatab läbi õrna udu aknast sisse, pilgutab punast silma. Tõusen. Pea valutab. Otsin käekotist telefoni, ei leia. Sobran veel, näppu hakkab midagi tundmatut. Võtan võõra objekti käekotist välja ja vaatan seda. Kuldne plastmassist number kaks. Kuidagi vaikne on.