Tüdruku silmade tagant

Jaani kirik vedeles varemeis
ja selle juures laiutasid lahtised konte täis kastid.
Leninakani poe eest sai osta kalja
(suure ja väikse kruusiga)
ja kõik kasutasid samu kruuse
ja haigeks ei jäänud sellest keegi,
sest mitte keegi ei kartnud haigestuda.

Raekoja platsil ei suudelnud veel pronkstudengid,
vaid kõrgus sammaldunud kivihunnik – purskkaev,
kuhu ma tihti kopikaid viskasin
ja soovisin asju, mis loomulikult ei täitunud.
Ehk on need tudengid abivalmimad.
Ehk on sendid usaldusväärsem valuuta?

Ma ei kujutanud ettegi,
et Toomemäel võiks alkoholi tarbida,
ainult kelgutamist kujutasin.
Teadsin, et KÕIK joodikud elavad supilinnas.

TÜ spordihoone juures käis ükskord ansambel Carisma.
Ma olin isa kukil ja lummatud
vesinikblondide juustega meestest,
kes laulsid paatoslikult Eesti ja Rootsi sõprusest.

Ma teadsin peast zooloogiamuuseumi eksponaatide järjekorda
ja kõiki stseene multifilmist,
mis rääkis lendkõrvadega elevandipojast
Ekraani kinos igal nädalal
vähemalt kaks aastat järjest.

Isal oli veel oma nägu.
Ja emal oma identiteet.

Kuigi kõigi piltide tagumistele külgedele
kraapis ta juba toona appikarjeid,
oli minule veel lubatud düsleksiat teeselda.
Ma mõtlesin hoopis pulmadest.
Teadsin, et kui minust pruut saab,
on mul pikad tumepruunid juuksed.

See kõik oli mitu Tartut tagasi.
Aga kõik need Tartud on kusagil alles.
Ja seda on mulle oluline teada.

Teosest