Sealt edasi viidi Villu vangimajja, milliseks vangimajaks oli tehtud endine Tiigi veski teraviljahoidla, ait ehk ladu. See suur ait koosnes mitmetest sektsioonidest ja eraldi suurtest ruumidest, kus varem oli hoitud erinevaid teraviljasid, jahusid ja tangaineid. Nõukogude võim aga oli enne sakslaste tulekut selle kõik toiduainetest tühjaks teinud ja kusagile Venemaale ära vedanud ehk evakueerinud, ning mida ei jõutud ära vedada, selle petrooleumiga üle valanud ja sellele tule otsa pannud, et need toiduained ja see kõik ära hävitada. Selle lao kiviseinad aga ei võtnud tuld, ja ka petrooleumiga läbiimbunud jahukotid ja teraviljad ei põlenud kuigi hästi, mistõttu midagi oli seal nendest toiduainetest pooleldi söestunud riismetena kohati veel alles. Saksa võim aga võttis selle toiduainete lao, kus veel mõned päevad tagasi olid olnud toiduained sadade tonnide viisi, kasutusele vangimajana, sest vange oli tohutu palju, ja neid ei olnud mitte kusagile panna. Villu sattus selles uhiuues vangimajas suurde endisesse rukkiterade hoidlasse, mis oli teraviljast täiesti tühjaks tehtud. See suur ruum aga topiti vange nii täis, kui palju neid sinna palja betoonist põranda peale ära mahtus püsti seisma ja maha istuma.
Elutingimused selles vangimajas olid sellised, et mingeid laudu-toole, voodeid ega muud mööblit seal polnud, ning istuda ja magada tuli vangidel palja betoonist põranda peal nendes samades riietes. Süüa ei antud päevade viisi üldse, samuti anti vett ainult joomiseks ja väga vähe ning harva, nii et vangid olid seal näljased ja õudses joogijanus. Ihuhädasid tegema ja keha kergendama pidid vangid selle suure ruumi põrandale maha nagu loomalaudas. Õnn oli, et oli soe suvine aeg, kuna külmal ajal oleks need vangid sinna ära külmanud.
Suure nälja leevendamiseks hakkasid vangid selle lao seinte telliskivide vuukide vahelt õlekõrrega välja urgitsema rukkiterasid, mis sinna vuugi vahedesse olid kunagi ammusel ajal jäänud, millal see ladu arvatavasti kuni laeni täis oli olnud. Et aga terasid saadi sealt müüri vuugivahedest väga vähe, siis seati vangide poolt sisse selline saagi õiglase jaotuse süsteem, et leitud rukkiterad loeti ära ja jagati meeste vahel ära, kus iga mees sai omale kas 2 või 6 rukkitera nälja kustutamiseks olenevalt sellest, kui suur see teraviljasaak tollel päeval juhtus olema. Kes aga mõne leitud rukkitera omale salaja teiste vangide eest varjatult suhu pistis ja sellega vahele jäi, see sai teiste vangide käest „varastamise“ eest rängalt karistada. /---/
Varsti viidi Villu sealt Tiigi veski vangimajast üle Näituse väljakul asuvasse suurde koonduslaagrisse, kus elutingimused olid veidi paremad ja süüa anti veidi rohkem, ja enam ei olnud vaja kannatada joogijanu.
Asukoht teoses
lk 36–38
