Mina otsisin 1961. aasta kevadel üles tolle Jalaka liini inimeste hukkamise koha ja sõitsin jalgrattaga läbi kogu selle Jalaka liini ümbruse, küsitledes sealseid inimesi, et mida nemad teavad sellest Jalaka liinist ja seal toimunust. Siis seal enam tankitõrjekraavi ei olnud ja vangide hukkamise ja ühishaua kohal oli siis umbrohtu ja võssa kasvanud jäätmaa. Mälestusmärki Riia maantee ääres, nagu see on praegu, kah veel polnud. Kuid maapind selles kohas oli täis põlenud luutükke ja pooleldi põlenud põlevkivi tükikesi. Need olid jäljed seal kunagi toimunud laipade põletamisest. Ju siis kasutati laipade põletamisel peale puude ka põlevkivi.
Jalaka liinile lähedalolevates taludes mäletasid vanemad inimesed nii selle tankitõrjekraavi kaevamist, kui nende taludest kõik labidad ja panged ära viidi sinna kraavi kaevamisele, aga samuti kõik suuremad piimanõud sinna kaevajatele joogivee viimiseks ja kaevud ning väiksemad tiigid veest tühjaks tehti, ning mis seal siis pärast Saksa ajal toimus. Üks talunaine rääkis, et kui tema 1941. aasta sügisel põllul rehepeksu ajal kõrge rehepeksumasina peal seisis, siis oli seal kõrgelt näha, kuidas inimesi sinna tankitõrjekraavi aetakse püssimeeste poolt, ja siis hakatud nende inimeste pihta püssidest laskma, ja olid kostnud püssipaugud ja inimeste appikarjed. /---/
Sealt mitu kilomeetrit kaugemal taludes elavad inimesed aga rääkisid, et siis 1941. aasta sügisel ei saanud nad oma koeri ketist lasta vabalt hulkuma, nagu seda varem oli ikka vahel tehtud, ja ka koerad ise lahti pääsenud, sest koerad toovad ja kannavad sealt Jalaka liinilt siis koju hukatud inimeste kehaosasid. Ilmselt oli seal Jalaka liinil ühishaud ööseks lahti jäetud, nii et koerad pääsesid sinna siis inimlihaga maiustama /---/.
Asukoht teoses
lk 53–54
