Rahvas sumises mõnusalt ürituse algust oodates, täpselt nagu Jarovoi unistus ette nägi, Meinhard seisis taamal, käed rinnal risti, ja silmitses isaliku armastusega oma publikut. Inimeste ees vaiksel Emajõel seisis uhiuus Kivisild, kolm tuhat graniiditükki kehas, munakivisillutis peal, kettidega seinte küljes hulgaliselt valgeid roosipärgi. Ümber silla aerutas mitukümmend väiksemat paati, inimesed seisid ja istusid ka sillast allavett jäävatel laevadel ja lotjadel, samuti kihasid neist kaldapealsed; lõhnas tõrva, puidu ja solgi järele nagu ikka, mõlemale poole jõge paigutunud orkestrid mängisid vaheldumisi särtsakaid meloodiaid. Sündmus oli grandioosne ja kohale olid tulnud põhimõtteliselt kõik tartlased, lisaks hulgaliselt külalisi teistest linnadest ning isegi selliste kaugete paikade esindused nagu Riia, Peterburi ja Pihkva. Lihtsam rahvas ei olnud eales varem nii tugevat ja ilusat silda näinud, nad silmitsesid aukartusega ehitise triumfikaari meenutavaid väravaid ja seinte küljes rippuvaid kette, mis kõik ühtekokku jättis väga jõuka mulje.
Asukoht teoses
lk 30
