Lunastatud. Tessi isaga kohtud…

Tessi isaga kohtud sa siiski veel Tartus. Ajalehetoimetajana käid 1970. aastate keskel kord nädalas, kolmapäeviti, Kastani tänaval asuva revolutsionäär Hans Heidemanni nimelises trükikojas ülikoolilehte küljendamas. Uksest sisse minnes ja trepist teisele korrusele tõustes möödud esimese korruse akendega vaheseinast. Ventilaatorite ja masinamüraga täidetud kitsukeses ruumis näed istumas ühe realaduri taga ka kuuendat elukümnendit käivat Jaan Johanssoni. /---/

Aga tol ajal oletegi nii ajakirjanike kui trükkalitena Gutenbergi ajastu viimased saadikud. Kui lehekülje matriits valmis, teed sellest käsipressi all tõmmise, paned lehepoogna matriitsi kõrvale ja hakkad naaskliga raamitud matriitsist välja koukima vigaseid tinaridu. Need lähevad Jaani ladurisse ümbervalamiseks. Teine toimetaja sinu kõrval valib kastidest sobivaid tähevorme pealkirjadeks. Lehetegijatena tunnetegi end aeg-ajalt otsekui nööbivalaja „Peer Gyntist“, kes on määratud ümber valama vigaseid nööpe. Kuid paraku läheb sageli ümbervalamiseks ka kirjutajate, toimetajate ja lugejate omailm – see, mida nad tegelikult mõtlevad ning on tahtnud öelda ja kirjutada. Niisugune on nõukogude ajakirjanduse kord ja kohus.

Teosest
lk 175–176