Oma partisanipäevil proovis ta edendada kurameerimist ühe filoloogipreiliga, keda Akribald ülikooli kohvikus tutvustas. Kohvikusse ja selle all paiknevasse sööklasse sai ülikooliväline rahvas linna pealt sisse, sest keegi ei jõudnud kontrollida, kes on kes. Ainult kaminasaali otse ei tikutud, sest see oli õppejõudude päralt, aga kui juba oma tagumiku seal toolile toetasid, siis ära ajama ei hakatud.
Pälsoni vana ühika vastas otse üle tänava paiknes uuemoelisem ilmetu elamise kast oma kümnete akendega, mille taga said peavarju enamasti emased filoloogiatudengid. Õhtuti üheteistkümne paiku kustutasid vastasühika tänavapoolsete tubade isaspsühholoogid või ajaloolased laetule ja hakkasid „televiisorit“ vaatama. Teisel pool tänavat seest valgustatud tube kui „ekraane“ jagus, aga ega seal midagi eriti vaadata polnudki, kui mõni unustas lahtiriietumisel kardina ette tõmmata, ja enamasti kardinat üldse polnudki.
Asukoht teoses
