Käesoleva kirjutise eesmärgiks on Aleksander Mülleri (27.01.1947–04.07.2013) mälestuse jäädvustamine. Kuna aga Sass esindas tervet põlvkonda, siis ei piisa tema kunagise elukoha seinale sildi riputamisest või nimelisest mälestuspingist kuskil Emajõe kaldal /---/, vaid peaks olema mingi kombatav objekt (igaks juhuks ei ütle isegi „mälestusmärk”), kus peegelduksid nii tema muusikaarmastus kui loov boheemlus, viin, grammofoniplaadiga pooleks visatud kõrvits, kõnelemisviis, kollaste klahvidega klaver, peavarju ja ulualuse pakkumine jms.
Näiteks tooksin klaveri. Kes tundis Sassi, tundis ka tema klaverit. Klaveriklahvid olid kollased, ta nägi võrdlemisi piinatud välja. Klaverikaanel olid likööriplekid.
Keset teed seisab klaver, ei saa tast muidu mööda, kui peab hetkeks peatuma. Oma majesteetlikkusega täidab ta terve tänava. Ta astub seinast välja nagu viirastus, turist jääb hämmeldunult seisma. On see ikka muusikariist või mõni Giacometti tundmatu skulptuur? Uudishimu saab võitu, turist teeb paar sammu klaveri poole, kummardub koletise kohale, sirutab välja näpu, mis on kollane nagu klahv, mille vastu on kustutatud tuhandeid sigarette.