Üks sajune ning sünge päevaraamat
oli see talv, kui vaid oktoober maha arvata.
Kui ma poleks matkanud iial seda tühja teed,
poleks ma teadnud, et maa on külm ning porine,
terav rahe ja lumi löövad vastu mu nägu.
Ma ei aimanud, et vaevaselt igipikad, rahutud
on ka märtsiööd, tumedad aprillipäevad.
Kõik lõppes ju kord, ka lootus ja luule,
kõik, millest rõõmu tuntud. Ja näguripäevad,
mis järgnesid, jäid hallimaks ja vaevasemaks.
Sai selgeks, et ükskord tuleb ju loovida läbi
ummiktundide ikkagi ja varsti lõgistab
tusk ukselinki.
Sa murdud, kui ta ilmub tuppa
külalisena, kes eales ei lahku.
Taevas
hahetab siis südapäeval nagu oleks juba õhtu,
tiidsalt ruttav rahutu lõppematu öö.
Ja unistus, mis kunagi oli, on vaid uni.
Nii juhtus minuga, kuigi tänava nimi
Tartus, kus elasin, oli Kevade tänav.
