Olen viie aastane. Mu silme eest…

Mu silme eest vilksab lisaks kõrvalõikaja vanile läbi veel üks von – salanõunik von Baer ja tema kuulus ütlus Ab ovo omnia. Ka tema kõrvu olen ma pronkskuju pealt vaadanud, üliõpilaspäevade ajal neid korduvalt lähemaltki uurinud, õllekann käes. Nõnda, alt kostvate joomaste hurraahüüete saatel kesvamärjukesse kastetud taskurätikuga austatud aadliku kõrvauurdeid ja -taguseid, petuks ka hõredate juustega kaetud pealage nühkides, avanes mul võimalus oma kiindumuse allikatega taktiilselt tutvuda, üritades neid samas ka massiomase jõhkruse, aupaklikkust varjutama kippuva ülemäärase joviaalsuse eest oma taktitundelise talitamisega kaitsta ja katta. Tänu mainitud traditsioonile, millest ma ka pärast ülikooli lõpetamist hoolega osa võtsin, tänu raamatukogu aknast lassona heidetud pikkadele pilkudele, tänu näiliselt juhuslikele peatustele mälestussamba jalamil, tekkis minus pikkamööda teadmine, et just sellised peavadki olema ühe tõelise teadusemehe kõrvad, kõrvad, kust on väljunud käsud teistelegi näo osadele – nina Ninaks, lõug Lõuaks, silmad Silmadeks, põsed Põskedeks jne. Ehkki elutud, oli neis skulptori käe läbi säilinud sarnasus originaalidega teose loomise hetkel.

Teosest
lk 94–95