Uks on sõber. Mitte kõik uksed pole. Selle tunneb kohe ära. Pruugib vaid käsi lingile panna ja kohe on kõik selge. Ka ülikooli kunstikabineti uks oli selline – soe sõbrakäpp. /---/
Mind on Tallinnfilmi kutsutud, välja rebitud Tartu Toomemäe varemetest, kus asus vana ja väärikas raamatukogu, hoopis teistsuguste uste tagant, mille taha olin kavatsenud eelmisel aastal ülikooli lõpetamise ja abiellumise järel ennast lukustada, sest mulle meeldivad raamatud, eriti vanad, võtta need kätte, pigistada silmad kinni ja kujutada endale ette, et su kõrval seisab vanaaegne aadlik, ninal näpitsprillid, kitsad huuled nähtamatu niidiga kõrvade taha kinnitatud, ja hoiab käes sama raamatut, minu jaoks inkunaablit, tema jaoks last, kelle ta ise on sünnitanud ning kes iga lehekülje keeramisega uuesti sünnib, ja teeb ridade kõrvale hanesulega noidsamu märkmeid, mida austusega imetlen.
Ma kardan Tallinna. Tallinn on minu jaoks nagu liiga ilus tüdruk. /---/ Tallinn on liiga ilus ja liiga suur. Mul oli ülikoolis (imelik, et ülikool oli mulle täpselt paras, õmblused küll ragisesid igal sammul, aga eest ei kukkunud ükski nööp) üks tüdruk, ta oli liiga ilus, aga ma käisin temaga ühika koridoris kohusetundlikult edasi ja siis tagasi ja nii õige mitu korda järjest, isegi kinos käisime korra ja kunstinäitusel Vallikraavis isegi mitu korda, aga ma uurisin rohkem pilte, piltidel oli ilu alati parasjagu, mitte liiga palju nagu ilusas tüdrukus.
Tartu on mulle paras, paraja suurusega, piisava hulga kohvikutega, kus juuakse, kasvatatakse tiritamme ja hõredat habet, kirjutatakse salvrätikutele luuletusi, mis tulevad hinge põhjast, ega kannatata mingit kriitikat, sest ollakse ise kriitikad, hukkamõistud ja needused. Mulle see sobib. Olen valmis, tahan, igatsen elada elu lõpuni Tartus.
/---/
Mis sundis mind siis ikkagi minema? Ma oleks ju võinud taskusse poetatud paberi prügikasti visata või voltida sellest lennuk ja visata raamatukogu viimase korruse, kus oli mu kabinet, lahtisest aknast välja ja tuulehoog oleks ta kandnud Baeri põlvedel lebava lahtise raamatu lisaleheküljeks. Jah, pigem tahtnuks ma sel moel talitada, väärikale teadlasele oma sümpaatiat avaldada, mitte naerulagina saatel tema pead pesta, nagu tudengipäevadel tavaliselt tehti.
