Olen viie aastane. Varblase nimi on…

Varblase nimi on Hannes ja temaga koos me mu Tartu kodu poole kõnnime, ja kui need peaksid olema minu memuaarid /---/, siis see võiks olla avapeatükk /---/. Hannes, kes on mind tundnud ja mina teda vahest päeva või paar, ütleb: „Kuule, ma kuulan sind, sa oled vist eksistentsialist.“ Kuidas ta seda ometi teada sai? Kuidas sai ta teada, et olen lugenud Sartre’i „Sõnu“ ja olnud sellest vaimustuses, nagu silmitu kutsikas oma emast, keda ta vaid lõhnast ära tunneb? Kuidas ta teab, et ta teab? Mina ei tea. Enda arvates pole ma midagi rääkinud, kas nüüd just vait olnud, seda vahest mitte, aga midagi niisugust, millest midagi sellist saaks järeldada, küll ühelgi juhul mitte. Kas võis talle seda ütelda, sellest märku anda Riia maantee, kust oleme tulnud ja tundnud ma ei tea mida, igal juhul mitte seda, mida siis tundsime või arvasime tundvat? Kas võis seda öelda veiniklaas, kust olime joonud; laud, mille taga olime lugenud, lugenud raamatuid, mida polnud lugenud; toolid, mis liikusid lauast lauda; pilgud, mis polnud kinni raamatuis, vaid unelmais; suitsutuba, kus ma Hannest esimest korda nägin, ei, mitte seal, seal olin ma teda juba korra näinud ja kaugelt, sest ta istus kohviku teises otsas, raamat nina ees, nina raamatus, nii on täpsem, no miks ei ole kohe selge, mis on õige, mis vale, juba kaugelt tundnud, et ta teab minust juba enne, kui on minuga tuttavaks saanud, teab raamatutest, sõnadest ja sõnade vahedest, kust piilusid vastu miljonid minusugused ja ma nägin, kuidas Hannes otsib sealt ennast, leiabki, teab, et leiab, kuid selleks, et leidmismõnu edasi lükata, tõuseb ta toolilt ja hakkab suitsutoa poole tulema, tal on nägu nagu (täpid, täpid, täpid!) veidi viltu peas, nagu on nägu viltu peas kõigil, kes peavad välja ronima raamatust, raamatust nagu kaevikust, kaevikust kohvikusse on vaid samm, kui sedagi, aga see samm on sama suur kui aed, sama väike kui paradiis, kus ootab ees elu ja läbi paksu udu ja prillide paistab keegi, kes võib olla mina. Mäletan kohta, kus ta mu ühe sõnaga täpselt paika pani – veidi enne seda, kui Riia maantee Vahtramäeks muutub, aga ta ei muutu enne, kui olen viie aastane. Alles siis saaksin täie kindlusega öelda, parem kui ütelda, igal juhul mitte väita või valetada, mis ongi sama, sama kama – need kohad Tartus, kus Hannes mulle midagi ütles, on nagu Munamäe veerud või Esimese maailmasõja aegsed kaevikud, kus on kirjutatud isegi raamatuid, lunastustähti, kuna midagi muud polnud teha.

Teosest
lk 15–17