Taas Barlovas hüüavad viiulid
ja mürtsub Bengali trumm
kui raamatut koitanud riiulist
sikutab välja kurttumm
Ei teadnud ta laulust ei muusikast
ainult silmad ahmisid ridu
Ta käed olid kõvasti rusikas
kui teised pidasid pidu
Aovalgus klaasidel väreles
kui kiiresti rüübati rummi
kuid temale jäeti vaid järele
sõõm vihma ja viiluke trummi
Ja äkki osaks sai meeletu õnn
mehel kes vaikind nii kaua
Ta kuulis kõike mis kuulata on
ja hakkas aeglaselt laulma
Asukoht teoses
lk 95
