12. juulil [1708] algas Tartu hävitamine, mis kestis päevi. Kaitseehitised lammutati või lasti õhku. Kirikud ja elumajad põletati maha pärast seda, kui need olid kõigest, mis vähegi väärtuslik, tühjaks riisutud.
Samal ajal põletati maha ka kõik eeslinnad.
17. juulil lahkusid viimased vene üksused purustatud ja täielikult maha põletatud linnast.
Kõik sillad enda järel purustati.
Kuna Tartust sai nüüd eikellegi maa, võinuks linna sisse marssida mõni väiksem rootsi väeüksus, kuid kardeti venelaste tagasitulekut, kui nood kuulevad, et hävitatud linna varemete vahele on asunud rootslased.
Küll aga tuhnis suur hulk julgeid talumehi Tartu varemetes maha põletatud majade asemetel maa sisse peidetud varandusi otsides. Selliseid peidikuid, ka üsna kopsakaid, leitigi. /---/
Kuuldused peidetud varandustest jõudsid ka venelasteni ning neid tuli lotjadega mööda Emajõge hulgi Tartu alla. Nad ajasid tuleasemetel kaevavad talumehed sealt minema ning asusid ise kõikjal tuhnima. Nad pöörasid kogu linna aluspõhja pahupidi ning rüüstasid ka kirikupõranda all olevaid haudu.
Asukoht teoses
lk 184–185
