Maa jääb paigale. Juba mitu aastat…

Juba mitu aastat oli Venemaa esitanud soovi, et Tartu ülikool võtaks vastu nelisada vene üliõpilast, kes oleksid muidugi tulnud koos oma teenritega. Arvati õigesti, et nendeks tudengiteks ja teenriteks olnuksid tegelikult streletsid.
            1702. aasta jõuludeks koondati kõik ümberkaudsed Rootsi väeüksused, sealhulgas nende värvatud talupojad Tartusse, sest oli kuulda, et venelased lähenevad taas linnale.
            Seni elas Tartu oma tavalist elu edasi. Bürgerid tülitsesid sageli omavahel, kohtud õiendasid pärandusasju, jõukad prassisid ja noortele õpetati pühakirja.
            Järgmise aasta algus tõi ärevaid teateid ning Tartu võimud tuvastasid aina enam vene salakuulajaid, nende hulgas oli ka sõja ning nälja eest Venemaale põgenenud eestlasi, kes tulid linna näiliselt vaid soola ja tubakat ostma.
            Neid talimehi hakati komandandi juures üle kuulama ja see ei osutunud sugugi asjatuks. Kehtestati isegi keeld Tartus soola ja tubakat üldse müüa.
            Äraandjaid otsiti ka Tartu kodanike hulgast. Eriti juhul, kui oli tabatud salakuulaja kirjaga, mis oli adresseeritud mõne tartlase nimele.
            /---/
            Kahjuks jätkusid linnas endas kokkupõrked kodanike ja sõjaväelaste vahel. Üheks põhjuseks oli see, et suvel linna ees laagris olnud sõjamehed tuli talveks majutada linnakodanike korteritesse.
            Need korterid aga olid ennegi ülerahvastatud, sest sinna kitsastesse oludesse olid kolinud paljud majarahva sugulased oma peredega. Nad tõid kaasa ka pudulojused, kes vajasid paigutamist lauta või kuurialusesse.

Teosest
lk 102–104