Kuidas kirjutada head novelli. Aleksejevi „Tõlkijat“ lugedes...

Aleksejevi „Tõlkijat“ lugedes meenus mulle aeg, mil elasin Tartus. Ei, see ei olnud novelli tegevusaeg, kaheksateistkümnes sajand, tol ajal ma sinna veel ei sattunud, kull aga nüüdseks minevikku triivinud kahekümnes. Käisin seal sel ajal koolis, õppisin ülikoolis ja tegin ühte-teist muud. Aeg-ajalt, seistes Toomemäel selle koha peal, kus selja taha jääb tähetorn ja silme ette raekoda, tabasin end mõttelt, kuidas oleks olnud olla täpselt samas kohas neljateistkümnendal, viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal sajandil. Mida ma oleksin näinud, mida kuulnud ja mida tundnud. Kas oleks kõlanud ka eesti või vaid saksa keel ja kas ma ühel või teisel juhul oleksin räägitust midagi ülepea aru saanud. (Aga võib-olla ei  seisnudki ma iga kord seal, vaid kujutasin end sinna seisma – võib-olla ei seisnud ma neid mõtteid mõeldes seal kunagi, võib-olla kleepub see pilt lihtsalt mu silme ette, kui need kunagised mõtted meenuvad.) /---/ Vaade Mustamäe köögiaknast ei ole sugugi see, mis Tartus Toomemäelt paistab.

Teosest
lk 595–596