Teistel tuli rohkem meelitada, ehkki seksuaalsuhted olid mõlemas Pälsoni tänava ühikas (aga eriti suvel malevas ja arheoloogilistel väljakaevamistel) mõneti sama vabad kui kaugel läänes hipiaegadel. Ehk kompenseeriti sel moel üldist surutist ja igasuguste vabaduste puudumist ühiskonnas. Kui ei saanud ühest toast, siis mõnest teisest lõpuks ikka sai. Seetõttu võis Dombrowski tüdrukule läheneda stiilis: kas kohe praegu või mitte kunagi. Vulgaarne või pealetükkiv polnud ta siiski kunagi.
Lühemat aega oli ta koos Iviga, kes oli Dombrowskisse silmanähtavalt armunud. Kui tüdruk sai kätte oma suvistel kaevamistel teenitud palga, pistis Dombrowski raha endastmõistevalt oma taskusse. Siirdusime – nagu palju kordi varemgi – lähimasse restorani „Kaseke“, mis asus Tähe tänaval. Siiani on see pilt silme ees: Ivi peake poisi poole kallutatud, päevitunud näosõõr, ise veidi nõutu ja kimbatuses, Dombrowski rahulolev ja lõõgastunud – nagu elu kuningas. Võtsime kõige paremat, mida saada, Dombrowski tellis kõrtsibändilt viie rubla eest järjest uusi lugusid, tantsisime, pidutsesime, paljutki ei mäleta. Järgmisel päeval, kui kogu raha otsas, lebas Dombrowski rammestunult voodis ja poetas: „Ma ei tea, kuidas sina, aga mina olen selline, et lasen kõik korraga tuulde. Ja hommikul lakun panni.“
Asukoht teoses
lk 471–472
