Augusti keskpaik pühapäevases Tartu kesklinnas on turistide päralt. Siin ja seal istuvad nad välikohviku terrassidel või kõnnivad, käed tähtsalt selja peal, ümber kesklinna väikeste kvartalite. Päike tõusis aina kõrgemale ja kõrgemale, veel puhus Toomemäe ja Emajõe poolt niiskemaid hooge. Keegi ei olnud veel otseselt väsinud, kellelgi ei olnud villand, teenindajad naeratasid lahkelt ja turistid otsisid rõõmsalt kotist fotokaid välja. Pealelõunaks, kui paksude seintega kivimajad kiirgavad soojust nagu üks hiiglaslik keris, külitavad nad kõik pinkidel või vaatavad hotellitoas lakke.
Istusin kohvikusse ajalehte lugema. Terrassil lõunastasid turistid ja sagisid ettekandjad, tellisin omale kohvi ja jäin tänavat vaatama. Leht ja raamat seisid avatuna – ma ei lugenud. Kohvi ei joonud ka, see seisis laual nagu pilet – 15 krooni –, et jälgida Tartu kesklinna suve viimast suurüritust – „Pühapäeva pärastlõuna“. Päike paistis otse näkku. Oli väsitavalt palav.
Pärast läksin mööda Näituse tänavat raudtee poole ja üsna tenniseväljakute lähedal peatus pilk arukasel (Betula pendula). Millegipärast oli selle all rohkem kollaseid lehti. Tõstsin ühe lehe silmade kõrgusele ja vaatasin vastu päikest. Kui eemalt paistsid need lehed enam-vähem rohelisel murul enam-vähem kollased, siis nüüd, lähedalt vaadates oli igaühe peal kolme-nelja värvi laike või triipe. Mõtlesin, et võibolla muudabki suve sügiseks see tähelepanelikkus, mis sunnib kummarduma kuivanud kaselehe järele ja piir, mis eraldab suve sügisest, ei ole mitte midagi, mis asuks sügises või suves endas. Minna suvest sügisesse on saada tähelepanelikuks, fokusseerida silm, hakata lugema.
Asukoht teoses
lk 38
