Et käisin Tartu Ülikoolis, siis oleksin ju teoreetiliselt võinud kuulata ka Lotmani loenguid. Mõned tublimad või need, kes olid tutvuste kaudu saanud eriprogrammi, seda tegidki. Aga üldiselt olid tunniplaanid nii tihedalt loenguid ja seminare täis pikitud, et kui tahtsid midagi kõrvalt kuulata /---/, siis pidid oma kohustuslikest loenguist poppi tegema. Ja kui liiga palju puudusid, said käskkirja. Mina olen dekaani käskkirja saanud ka üheainsa puudumise eest. Lihtsalt tuldi ühte loengusse (vist oli see Arnold Kase dialektoloogia ehk murdeteaduse loeng), pandi kirja kõik puudujad ja anti neile käskkiri. Tolleaegne dekaan Ago Künnap saatis siis minu isale kui Tallinna Pedagoogilise Instituudi (tänase Tallinna Ülikooli) dekaanile teate, et näe, mis poiss ülikoolis teeb. Tunniplaan oli tõesti hästi tihe, iga päev kuni 10–12 tundi loenguid, lisaks mitu korda nädalas kehalist kasvatust, mis iseenesest tuli ju vaimule kasuks. Esmaspäev läks muidugi täiega sõjalise õpetuse nahka. Eksameiks tuli läbi lugeda tuhandeid lehekülgi ilukirjandust. Ja siis muidugi see asjaolu, et teise eriala loengusse minnes pidi seda võõrale õppejõule tollal ka ikka kuidagi põhjendama. Samuti tundub mulle, et vene filoloogid, kellele Lotman luges, elasid omamoodi nagu suletud ruumis, mingis kommuunis, kuhu „võõraid“ väga juurde ei tahetud lasta. See suletus ei tulenenud mitte Lotmani isikust, vaid pigem üliõpilastest, kes püüdsid Lotmanit nii-öelda privatiseerida. Seal oli kenasid juuditüdrukuid üle kogu Nõukogude Liidu, tähtsate vanemate lapsi, kes tulid meistri juurde Tartusse õppima. Süsteem niisiis vabakuulamist ei soosinud ja seetõttu olen Lotmanit tundma õppinud teda lugedes. Aga tema vaim oli tollal Tartus vägagi kohal ja usu või ära usu, kuid semiootikat õppisime me ka lihtsalt õhust, mõtlemise õhustikust. Väga oluline oli semiootika ja orientalistika seos, seda tänu Linnart Mälli liidrirollile. Ning orientalistika kabineti suurüritused olid vist kinoklubi õhtute kõrval kõige rahvarohkemad üleüldse.
Asukoht teoses
lk 173–174
