Kassitoome nurgal seisab üks puumaja, mis meenutab kilpkonna, kes on oma jalad kilbi alt välja pistnud, et laskuvast teest mitte alla libiseda. Maja ees kivitrepil laseb pikkade tumedate juustega noormees uksekella. Pole aru saada, milline on ta meeleolu, igal juhul mitte neutraalne. Tal on mingi mure.
„Anna mu kirjad tagasi!“
„Minul su kirju pole, neid kirju pole üldse olnud, sa pole mulle kirjutanud.“
/---/
Seestpoolt jaguneb maja magamistoaks, külalistetoaks ja köögiks. Köögi taga koridori lõpus on väljakäik, mille akna taga noormees eile öösel oli seisnud ja oodanud, millal tüdruk väljakäiku tuleb, ja siis temalt kirju palunud. Kilpkonna kilbi all on kõik toad pisut kaldu, kõik kuulid, pähklid, ümmargused kommid ja isegi vürflid hakkavad tänava poole jooksma, kui neid põrandale panna või kogemata pillata. Mõnikord suudab kilpkonn oma kulunud esijalgu veidi ülespoole tõsta ja siis võib võõrastetoa suurel laual isegi mõne vürflimängu maha pidada. Lauajalgade kalde vähendamiseks mahasaagimine võib olla riskantne, sest keegi ei tea, kui kaua peavad vastu kilpkonna jalad või kilpkonn ise.
/---/
Kui noormees uksest välja astub, kuuleb ta oma selja taga kellatirinat. /---/
Väljas on nii külm, et peaks krae üles tõstma ja salli kõri ümber siduma. Noormehel neid pole, pole ei kraed ega salli. On ainult kõrvad, mis lopendavad tema pea ümber nagu kirjatuvi tiivad. Ja kammimata juukesesalgud, mis nagu ussid peast õlgadele kukuvad. Ta võtab suuna kesklinna poole. Enne kojujõudmist tahaks ta veel jõge näha. Miks peab üks jõgi ema olema? Kus on, kus on kallis isa? /---/
Kaks kasukates härrasmeest on varasel hommikutunnil samuti jõe äärde juhtunud. Jääl kakerdav poolalasti kondibukett võtab nad sõnatuks. /---/
„Tead sa mis. Teeme nii, et me sellest, mis me siin näeme, kellelegi ei kõssa. Ta on ju meil ikka päris hea luuletaja, ärme teeme talle haiget.“ /---/
PS /---/ Lisaks Kafka liitmine Liiviga, Juhaniga.
Asukoht teoses
lk 223–226
