Minu Tartu. Väljast väike, seest suur. Anne turu kutsuv…

Anne turu kutsuv lõhn hakkas juba kaugelt ninna. Turg õhkas suitsevate šašlõkivannide, tulel küpsetatud (kassi?)liha, niiskete vaipade, põhunöörist värviliste kandekottide, tavoti, India sigarettide, uute riiete, kasutatud rõivaste, kummi, vahtplasti, plastist kassetikarpide ja higistes peopesades kulunud rublade (hiljem kroonide) järele.

/---/

Turumelu lahutamatu osa oli muusika. Vinüülplaate ja kassette, hiljem laserplaate, müüdi nii puidust kioskites kui autokapottidel. Null-kaheksate ja null-üheksate, Ford Orionite, Scorpiote ja Sierrade kapotile laotati päevatekk, vaip või mõni muu riidetükk. Sinna sätiti hoolsalt Poola põrandaaluste muusikavabrikute toodang. Alati oli vihma või lume eest kaitseks kaasas ka üks kiletükk. Ja muidugi magnetofon pidi olema. Olid lihtsamad sangad ja nõukaaegsed kassettdekid. Tegijamatel üürgas aga kolmese bemari katusel suur duubelmagnetofon koos kõigi nende värviliste kleepsude ja mehaanilise ekvalaiseriga.

/---/

Anne turg suleti 2008. aastal. Mõnda aega meenutas möödunud aegade hääbunud hiilgust WC-putka, ainus säilinud ehitis Anne turu hoonetest.