Enne ülikooli. Elu on ikka…

Elu on ikka siksakiline. Kummalisel kombel olin mina kolmest ainukene kuulsa Tammsaare-kooli vilistlane, nemad olid lõpetanud eksternina Tartu 1. Kaugõppekeskkooli.

Pärast 11. klassi esimest poolaastat lahkus meie koolist umbes viisteist poissi, näiteks Tiit Sinissaar, Jaanus Paal ja Aleksander Müller. Miks? Põhjuseks oli edasijõudmatus. Nad polnud viitsinud koolis käia, nende nääriatestaat oli täis kahtesid. Toimus aga ülevabariigiline sotsialistlik võistlus, mille sisu mõneti sarnanes praegusaja koolide paremusjärjestusega, mida lehed vahel ilmutavad. Ainult selle vahega, et arvestati õpilaste edukust nn küpsuseksamite sooritamisel. Õpilaseks loeti aga seda teadmistejüngrit, kes on kooli nimekirjas kolmanda veerandi alguses. Kui kahemeestest, kes kooli taseme alla kiskusid, enne lahti saada, võis jälle püüelda poodiumikoha poole.

Need viisteist poissi hakkasid käima Jüri Adamsi pool Kreutzwaldi tänavas ning Jüri õpetas neile kirjandust, keemiat, matemaatikat, füüsikat, kõiki aineid, milles ootasid ees eksamid.

Too kaugõppekool paiknes meie kooliga samas hoones, küpsustunnistuse said kõik Jüri hoolealused samas aulas meiega ühel ja samal päeval, ainult et mõni tund meist hiljem.

Teosest