Enne ülikooli. 1966. aasta juulis…

1966. aasta juulis istusime mitmekümnekesi, kõik TRÜ Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonda püüdlejad, peahoone 139. auditooriumis, minu kõrval klassivennad esimesest klassist Jaan Unt ja Tiit Sinissaar.

Tahvli ees seisis ülikooli õppejõud ja meie kooli kirjandusõpetaja Eduard Vääri, teatas sisseastumiskirjandite hindeid. Meie kool — A. H. Tammsaare nimeline Tartu 1. Keskkool — asus siinsamas nurga taga, austusest ei ütle ma, et vaid kiviga visata.

Jaan — viis!

See viis Jaani paugupealt üliõpilaseks. Ta oli võitnud üle-eestilise emakeele olümpiaadi ning selle kategooria nooruritele piisas sisseastumiskirjandi kõrgeimast hindest.

Tiit — samuti kõrge hinne, tema pidi aga pingutama veel kolmel eksamil, et studioosuse seisusesse pääseda. /---/

Minu meelest oli Jaan Unt juba esimesest klassist väärikas, sirgeselgne, ei nõustunud kellegagi automaatselt, et asja kaelast ära saada.

Alul kasutati teda ära. Ta tegi kiiret pioneerikarjääri. /---/ Jaan oli viks poiss, tema mängis seal ainult rahulikku ja soliidset malet ning võitis kõiki. Ta kandis rohkete vilenööridega valget pioneerisärki, punaste paelte arv tema paremal, pingis minupoolsel varrukal aina kasvas. Viimaks oli neid kolm, rohkem polnudki võimalik. Kool kasutas ära Jaani loomulikku poisiväärikust ja temast tehti malevanõukogu esimees. Kuni ühel päeval Jaan mõistis, millesse ta on ennast mässinud, ning viskas kõik nurka. Ning hakkas rääkima demokraatiast ja iseseisvusest. Suure margikogujana näitas ta mulle Eesti Vabariigi marke ning ka mina hakkasin unistama ajast, mil meil oli oma riik.

Teosest
lk 1746–1747