Lillile meeldis minna mööda Emajõe äärt.
Jõe ja botaanikaaia pärast Lilli siin linnas elaski. Teda oli kutsutud tööle Tallinnasse, Tallinna Botaanikaaeda, aga kui ta nägi, milline niru on Pirita jõgi, keeldus naine kohe, mis sest, et palka oleks saanud paarkümmend ruublit rohkem.
Kaldapromenaadil õngitsesid ridvamehed, pinkidel trimbati viina, peale hammustati soolaheeringat.
/---/
Paremat kätt kõrgus Kreutzwaldi ausammas, mis oli püstitatud ühel ööl mahavõetud Kalevipoja asemele.
Kalevipoja kaunis terved tükid olid veidi aega vedelenud botaanikaaia kompostihunniku taga, teised käisid neid vaatamas, Lilli ei julgenud minna, ei lubanud seda teha oma pojalgi. /---/
Õnneks viidi need varsti minema, loomulikult jällegi öösel, räägiti, et uputati Emajõkke.
Kalevipoja asemele pandi tema autor, nii oli nõukogulikum. /---/
Lilli vasakut kätt paiknes jõetrammi, mille nimi oli Kreutzwald, randumissild. Kreutzwald ujus üle Kalevipoja ning peatus Kreutzwaldi juures. Randumissilla kõrvalt oli kaldapromenaad kevadise üleujutuse ajal sisse varisenud. Jõgi oleks nagu õõnestanud tohtriisanda ja eeposelooja Kreutzwaldi jalgealust, kui varing oleks pikemalt tänava poole ulatunud, oleks ehk kõrge ausammas vette prantsatanud.
Alles nüüd, sügisel, tehti kallast korda, terve suve seisis jõeäär linna häbiks ripa-rapa.
Ja millega täideti varingut? Mis pani Lilli torisema?
Ristide ja hauakividega!
Asukoht teoses
lk 38–39
