Poiss tõusis vaksali trepist üles.
Sambad nagu ülikooli peahoonel, ainult et kõhnemad ja puust. Aga ikkagi võib nende taga õpetust saada.
Kõrge, kahekorruseline saal. Võimas! Siin tunned end vabalt ja väärikalt, siin ei ahista madal lagi nagu koolis ja kodus. Seal on alati tunne, et pead käima küürakil, muidu lööd oma kuplile muhu.
Seinal oli hiigelmaal: kolm vene vägilast, Dobrõnja Nikititš, Ilja Muromets ja Aljoša Popovitš rohumaal hobuste sadulas, taamal mäed ja pilved. Meestel peas täitornid, käes piigid. Muromets keskel vaatab kaugustesse, pihk laubal.
Miks hobusel? Võinuks panna nad raudruunale, oleks nagu rohkem sobinud raudteejaama.
/---/ Kolla pööras piletisaalist vasakule avaratesse ja hämaratesse ooteruumidesse.
Nad on suure tule viisakalt ära kustutanud, et inimesed saaksid õiglase und magada.
Ka siin on sambad, sisesambad, mis ruumile tähtsust lisavad. Ülikooli peahoones sisesambaid pole, ma olen seal käinud oma linnaekspeditsioonidel. Järelikult on vaksal tähtsam...
Rahvas põõnab vaksalipinkidel.
Riias, Valgas, Petseris ja Tapal, kus ma olen raudteejaamas käinud, on samasugused suured kõrge seljatoega pruunjad puust pingid.
