Väike-Tähe on ainult puumajade tänav, need on ilusad kahekordsed nikerdatud akende, laiade nagisevate treppide ja koridoride ja kõrgete lagedega majad. Enne sõda oli üks korrus tervenisti Leena ja Erika ja ema oma, nüüd ei. Nüüd olid paljud asjad teisiti. Leena ja Erika elasid kahes toas ja omaenda köögis, mis oli muutunud ühiseks, ja puudega köetavas vannitoas, mis oli samuti ühine, naabritega, kes neil parajasti juhtusid ühiskorteris olema. See võis ju tuju rikkuda, aga sellest nad enam ei hoolinud, ja tegelikult keegi ju ei lootnud. /---/ Erika ja Leena ajast oli toas vana nikerdustega puhvet, mis ulatus peaaegu laeni ja oli täis hõbenõusid ja portselani, mis koos Leena ja Erikaga miskipärast sõja oli üle elanud. Keset tuba seisis kõverate jalgadega lahtikäiv söögilaud, kuhu mahtusid kõik /---/. Siis veel vanad tugitoolid ja saja-aastane Rathke klaver.
Leena ja Erika aknast paistis hoovimaja, samuti puust kahekorruseline, aga roheline, mitte nii ilus kui Leena ja Erika tänavaäärne maja, ilma uhke trepikojata nagu Leenal ja Erikal, vaid kitsa pimeda lolli värvi trepiga. Selliseid maju ei kõlba tänava äärde ehitada. Hoovimajad olgu hoovis, koos pesuköögi ja puuriitadega, kus on nende koht. Isegi sealseid inimesi ta ei tundnud, nad olid kuskilt mujalt tulnud hooviinimesed. Mitte Tartust. Võib-olla mitte isegi Eestist! Elutoaaknast oli näha ka valgeks lubjatud tellistest pesuköök, siis need samad kuurid. Selle kevade puud olid juba lõhutud, terve õu oli neid täis, see oli põhiliselt onu Haroldi looming.
Asukoht teoses
lk 93–94
