Roosi tänav. 1993. aasta võtsime...

1993. aasta võtsime vastu Tartus Madise ja Riina Mäe tänava üürikorteris. Erakas asus 1960. aastatel ehitatud majas. Puust ülejõelinn oli ajastu kiiretest muutustest puutumata.

Õpetaja tänaval asus kirjanike maja, sellest kiviviske kaugusel, endises „Veetorni” poes oli Kofkini bistroo, nime saanud ärimehelt, kes muutis väikeste söögikohtade Tartu enne Eesti krooni tulekut läänelikuks paigaks. „Pingviini”-putkades müüdi jäätist ja öö läbi avatud bistroodest sai kerget külma söögipoolist. See oli kerge, lõbus, veneaegsesse linnapilti absoluutselt sobimatu eraettevõtluse oaas, mis ei sarnanenud filmides nähtud kapitalismiga. Jäätiseputkas ja bistroos ei saanud toidulisanditest vaba, toitev ja maitsev söök kunagi otsa ning seal käisid ainult hästi toimetulevad optimistlikud uue aja inimesed.

Õpetaja tänavale kirjanike juurde viis mind vastumeelsusega segatud kohustus hankida kaastöid kirjandusajakirjale „Sõnameister”, mille Tartu toimetaja oli Albert.

Teosest
lk 43