Vana hea Bettoni ühiselamu määratlemisel tuleb tõdeda, et tegemist oli nõukogude aja üliõpilase tõelise koduga. Eluruumidel on tavaliselt teatud iseloomulik lõhn, saati siis ühiskondlikel asutustel. Bettoni ühikas haises tolmu, lutikate ja veel mingite spetsiifiliste ainete järele, mis kokku moodustasid ainulaadse lõhnabuketi. Sellega harjus, veelgi enam, oli teataval moel rahustav, kui nina Bettonisse saabumisest raporteeris. Toati võis muidugi ühika visiitkaart mõningal määral erineda, olenevalt üüriliste isiklikest panustest ja pürgimustest. Remonti tegid tudengid ise, vastavalt momendi oskustele ja võimalustele. Esimene tapetseerimine, mis kestis öö läbi, on hästi meeles.
Hommikuks oli enamikul sõbralikust kollektiivist esialgne entusiasm kõvasti langenud, isegi seltskonna juhtoinas ei suutnud krõbedate repliikidega viilijate vastu efektiivselt võidelda. Aga tulemus ületas lõpuks ootusi, vähemalt ei läinud keegi ürituses osalenutest edaspidi oma kätega tehtud tööd meelega mäkerdama.
Asukoht teoses
lk 9
