Toomas Randvere. Katkend. Esimesed kümme päeva...

Esimesed kümme päeva elasime endise EÜSi maja saalis (ca 30 meest koos). Siis koliti meid Kvistenthali, endise kõrtsi ruumidesse. Hommikul kell 7 veeti meid lahtise veoauto kastis loengutele ja kell 16 sama kuudiga tagasi. Hilisõhtud, mida pidime veetma küünlavalgel, olid igavad. Kuu möödudes leidsime end „Marksi maja”, endise zooloogiamuuseumi hoone keldris ja lõpuks Näituse tänava ühiselamu all asuvates poeruumides. Kuid hilissügiseks saime juba neljamehelistesse tubadesse. 

/---/ 
Ülikooliaeg oli kindlalt minu elus üks ilusamaid. Kodust tulnule tähendas see iseseisva elu algust – palju uusi kogemusi ja nendest järelduste tegemisi. 

Loengutel käidi, kuid vahel ka pausidega. Loenguväline „tõeline” tudengielu tundus sageli hoopis huvitavam ja tähtsam. Esimestel tudengiaastatel õpiti peamiselt enne eksameid, õppimise motiiviks oli sageli ka stipendium. 

/---/ 
Ühiselamu, nagu sõjavägigi, oli „karastuse” kool, siin juhtus nii mõndagi.. Stipendiumi me saime, kuid see oli väike, samuti oli kodune abi vähene. Käisime söömas sööklates ja 2-3 nädalaga oli raha otsas. Mäletan juhtu, kui raha oli meie toas kõigil otsas ja äkki ma avastasin, et eelmises kodunt saadetud pakis oli veel kuivanud kukleid (raha omades käisime muidugi sööklas). Otsustasime need jagada pooldemokraatlikult „sussi” mängides. Kes võitis, sai kukli, leotas selle sooja teega pehmeks ja pani nahka. Väga head olid!