Markus kohendas oma reisipauna ja haokubu seina veerde, võttis paunast mõned mündid ja astus uksest välja. Tolmune tänav võttis ta vastu ning ümbruskonna laste kilked peletasid vaikust. /---/
Kui ta jõudis müüri ees lösutava kõrtsini, pidas ta hetkeks aru, kas astuda sisse nüüd või pärast või nüüd ja pärast. Siiski otsustas mees, et kaeb enne linna ja siis vaatab kõrtsi üle. Nii liikuski teeline edasi linnavärava suunas, mida õde oli Riia omaks nimetanud. Tegu oli võimsa ehitisega, mis ulatus müürist ettepoole, olles võimsam neist, mida Markus oma varasema elu jooksul näinud. Terve tee eeslinna platsilt müürini oli see torn tema silmades seisnud ning nüüd kõrgus see ennast taevasse sirutades peaaegu tema kohal. Markus rebis hetkeks pilgu tornilt, vaadates enne linna sisenemist ringi. Hüva kätt oli müüril veel kaks pisemat torni ning siis keeras müür ühes jõega. Kura kätt paistis mäe otsas eraldi asetsev kants, mida all-linnaga ühendavas müüris oli veel üks torn. Ta nägi esimest korda, et ühes kantsis on veel teinegi. Tema arvates ei saanud see kuuluda kellelegi teisele kui vaid maaisandale – Tartu piiskopile.
Kõrtsi ja müüri vahel oli midagi oja taolist, millest viis üle väravasild. Võimalik, et kunagi taheti sinna vallikraavi rajada, aga töö jäi kas pooleli või valgus kaevatud kraav muda täis. Oli, kuidas oli, kuid selle kaevise põhjas nirises jõe poole vaid kitsas veelint ning mingit suuremat kaitseotstarvet sellel kraavil vaevalt olla sai. Üle sillakese saalis pidevalt rahvast ja väravas olevad vahid ei pööranud Markusele mingit tähelepanu. Heitnud korraks veel pea kuklasse, et väravatorni silmitseda, sisenes Markus Tartusse.
Asukoht teoses
lk 34–35
