Markus kõmpis aga jõe veerde, sest tal polnud mingit tahtmist veel õe kotta minna. Nii keeras ta enne Riia väravat teisel pool vallikraavi müüriga kohakuti kulgevat teed pidi jõe suunda – sinna, kus asub Karja värav. /---/
Jõe vood kumisesid tumedalt vastu, sest pimenes. Veel ei ole ju oma värvi. Vesi oli just seda värvi, mis oli parasjagu taevas. Kui see oli pilvitu ning kümbles päikeses, oli vesigi sinine ja sillerdav. Kui taevas juhtus olema hall, oli vesigi hall, troostitu. Mees vaatas jõe voogamist ning istus kivile. Ta laskis jalad alla tumedusse ja kosutav vesi andis nende kaudu leevendust ihule, mitte hingele. Markus lootis, et jahedus avitab kõige vastu. /---/ Vanad ütlesid ikka: anna mure jõele ja see viib hingevalu allavett. Voolav vesi viib nii halva kui piina minema. Piusas oli vesi alati külm, isegi soojal suvepäeval jäi lättene jõgi jäiseks. Pikemalt istudes läksid jalad krampi. Tartus tundus vesi palju soojem ning ehk oligi see põhjuseks, miks äng ei läinud ühes. Istu, kaua tahad, aga jaladki ei jahtu maha. Vaata, kui veel higistama ei hakka.
Asukoht teoses
lk 157
