Kui linna keskväljaku ümbruses olid tänavad sillutatud kividega, siis ääre pool oli kasutatud palke ja mõnedki tänavad olid sootuks sillutamata. Neid kattis hetkel kuiv tolm, mille paljud jalad olid poris konarlikuks vajutanud ning nüüd taas siledamaks lihvinud. Markus teadis hästi, millised on sellised tänavad, kui kuiv aeg lõpeb. Siis peab ka linnamüüri sees laugastega ettevaatlik olema. Hoia selle eest, et midagi maha pillad, sest kui kohe ei märka, ei leia kaotatud asja enam kunagi üles.
Ühel hetkel hakkas linnamüür lausa kahest kohast paistma. Samuti nende ühinemise kohal asuv torn ning selle lähedal suur värav. Järsku Markus tardus. Ta kuulis pihkvalaste keelt. Siin?! Tartus?! Kust need pihkvalased siia said? Ega ometi Tartu kavalusega või muul moel langenud ole? /---/
Mees möödus kirikust, kust pihkvalased välja astusid. See oligi teistsugune, võrreldes sakslaste ehitatud kirikutega. Talle meenus, et Pent oli maininud midagi väärusuliste kirikutest. Neid pidi olema koguni kaks, sest Pihkva ja Novgorodi isandad ei käinud ju samas pühakojas.
Algul plaanis ta tuldud teed tagasi minna, siis tuli aga mõte liikuda väljaspool müüri, sest selle äärt pidi jõuab ta kindlasti Riia väravani. Markus läks väravast välja ja tundis, et ka siin oli vangla. Huvitav, palju neid siin Tartus siis on? Viimati on igas tornis kong? Omaette muiates mõtles mees: pane aga kõik väravad lukku ning terve linn on justkui üks suur vangla. /---/
Ta läks viperusteta läbi väravaehitise, mis oli suur poolkaares müürist väljapoole ulatuv torn, ning sattus jõe äärde. Emajõgi voolas rahulikult Tartust mööda ega lasknud ennast selle elanike sagimisest sugugi segada. Emajõgi oli tõesti lai. Laiem kui Piusa ja Võhandu kokku. Eks püüa sellisele tammi teha!
Asukoht teoses
lk 50–51
