Kõige lõpuks läheb kõht tühjaks.
Ning taas laenab Lind Šoti klassikult ja Toa nurgakesse teadetetahvlil ilmuvad read:
Siis lõbus salkkond õhtu eel,
kel taskuis puudub raha,
on summas kõrtsi poole teel,
et juua rõivad maha.
All selgitav tekst: „116. läks Volgasse.“
On nimelt teada, et kui siseneda mainitud restorani tagauksest ja väita end olevat kellegi tuttav, lastakse teil endal istekoht otsida ja tuuakse lauda üheksa kopikat maksev taldrikutäis praekartuleid.
Volga on üpris õdus kohakene.
Ning seal selgub, et meil on siiski veidi raha, nii et rõivad jäävad selga.
Ja lisaks kartulitele saame endale lubada ka pisut mõtlusvedelikku.
Tagasiteel teeb Tuba lühikese peatuse maja ees, kus dekadentlikud kirjanikud enne sõda prassisid ja liiderdasid.
Majaesisele piserdub urinaati.
Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema.
Asukoht teoses
lk 90–91
