Kirjad Maarale. Ma ei saanud…

Ma ei saanud arugi, kui avastasin end Tartu psühhiaatriakliiniku kinnisest osakonnast.

/---/

Seal oli nii kuradima igav, et ma käisin õhtuti akna kaudu väljas. Kinnine osakond, aga ei mingeid trelle. Kolmandal korrusel asunud palati all oli abihoone, mille katusele sai hüpata ja edasi juba tuletõrjetreppi kasutades turvaliselt maapinnale laskuda.

Öösel linna peale minnes oli mul hullumaja triibuline pidžaama seljas. See oli külm aastaaeg, hakkas vaikselt talve poole kiskuma. Ühikasse oli paar kilomeetrit lipata. Aga see oli kukimuki. Kui väga vaja, siis lähed noorena pidu panema kasvõi paljajalu.

/---/

Kui mind oleks kinni võetud, siis poleks ma saanud teeselda, et olen kusagilt süütumast haiglast jalga lasknud. Triibulise pidžaama hõlmal ja püksisäärel oli suur tempel, mis andis teada, et rõivaese kuulub psühhiaatrilise kliiniku garderoobi.

Ühikas, meie alati rahvast täis 205. toas, sai selle märgistuse tõttu kõvasti nalja.

Pärast mõnetunnilist jauramist läksin ma tagasi hullumajja. Kord hilja õhtul oli mul vestlus noore valvearstiga. Kogemus ütles mulle, et noor naine pidi tundma tema vastas istunud patsiendist hoovavat alkoholilebrat. Ma ei teinud sellest numbrit, sest ma oletasin vaikimisi, et ka arst ei tee sellest numbrit. Ma teadsin kusagilt – neid asju teataksegi just nimelt „kusagilt“ –, et ta oli Peeter Volkonski abikaasa.

„Kui kannatab Volkonski välja, küll siis kannatab ka minu,“ mõtlesin ma küllaltki närust ja alatut mõtet.

Hiljem on mul olnud kohutavalt piinlik seda meenutada. On seniajani.

Pärast seda vestlust ma isegi voltisin vaguralt paar päeva koos teiste patsientidega pappkarpe. Seda nimetatakse tööteraapiaks. /---/

Pärast karpide voltimist avastasin ma end taas aknast välja ronimas ja ühiselamu poole jooksmas.

Teosest
lk 75–76