Nõukogude ülikoolis oli igal üliõpilasel võimalik võtta stuudiumi kestel akadeemilist puhkust. Olla aasta õppetööst eemal, ilma et oleks järgnenud karistust. Täpsemalt ülikoolist eksmatrikuleerimist.
/---/
Nõukogude korra ajal oli väljakukkumine suhteliselt kerge. Puudujäägid õppetöös; vale käitumine, nõukogude üliõpilasele ebakohased mõtteavaldused, lisaks poliitiliste roimade lai valik, näiteks valel aja vale inimese hauale minek. Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi viimne puhkepaik Raadi kalmistul sai nii mõnelegi üliõpilasele akadeemiliseks hauaks (ehk peaks Juliuse kääpale paigaldama mälestustahvli nende üliõpilaste nimedega, kes Kuperjanovi sünnipäeval sinna küünalde viimisega KGB-le vahele jäid ning selle tõttu eksmatrikuleeriti).
Nõukogude ülikoolides kehtinud korralduse tõttu sai üliõpilane võtta akadeemilise pausi vaid mingil mõjuval põhjusel. Enamasti leiutati selliseks põhjuseks üleõppimisest johtunud psüühikahäired.
Ma tahtsin aastakese lõdvalt võtta. Elada endiselt Tartus, jääda ühiselamu kommuuni liikmeks, et osaleda sealses elus. Samas pääseda semestri lõpus eksamite tegemise kohustusest. /---/
Paradiisi pääsemiseks oli vaja psühhiaatrilist kuldvõtmekest. Oli vaja diagnoosi.
Asukoht teoses
lk 73
