Tartu oli tõepoolest muutunud palju ilusamaks. Nüüd Jaan oli sellega juba harjunud. Aga pärast joomaperioodi lõppu oli suur üllatus selline muutus. Kaks erinevat Tartut. Tartlastele need muutused võibolla ei olegi nii silmnähtavad. Kui muutus toimub aeglaselt, siis sinu taju muutub koos sellega, sa kohandud uue olukorraga. Seetõttu ei märkagi muutusi igapäevaselt. Aga kui pole viisteist aastat Tartus käinud, siis on muutus hüppeline, kardinaalne ja seda mitte märgata on võimatu. Kaarsillalt avanev vaade Emajõele on eriti nauditav. Vahel Jaan seisatas keset silda ja lihtsalt vaatas jõe voolu suunas, Plasku ja Tasku suunas. Mõnikord, kui aega rohkem oli, jalutas jõeäärsel promenaadil. Niipalju linnu on maailmas, mille jõgi on kaheks jaganud. /---/ Ainus, muutumatu ja konstantne suurus Jaani arvates oli Tartu lõhn. Imelik, aga ta tundis tõepoolest linna iseloomulikku lõhna. Kas oli see seotud Emajõega või millegi muuga, seda oli raske öelda. Aga Jaani jaoks oli Tartu lõhn rahustav. Midagi siin muutuvas linnas on jäänud siiski samaks. Teine asi, mis muutumatuna näis oli linna noorus. Nii Jaani nooruspäevil kui ka nüüd domineerisid noored tudengid linnapildis. Üliõpilaste arv oli ilmselt suurenenud, aga õppehooned on ka linnas rohkem hajutatud. Seetõttu jätkus noori ka äärelinna piirkondadesse. Ta oli juba Raekoja platsi jõudnud. Kellamäng tervitas teda seal. Jälle üks uus nüanss! Ja tudengid suudlesid väsimatult. See skulptuur meenutas Jaanile nooruspäevi. Tal oli kunagi üks pruut, kellele meeldis samamoodi suudelda, et toetudes ühele jalale oli teine jalg põlvest kõverdatud üheksakümne kraadi võrra. Jaan isegi viskas nalja sellel teemal. Ta arvas, et ühel jalal seistes on maaühendus väiksem ja armastuse laeng jääb kauemaks naise sisse.
Asukoht teoses
lk 133–134
