Tartu on vanim linn Livoonias, kuid tal ei ole muistiseid peale ühe müürijäänuse ja toomkiriku varemete, millest peagi jutustan. Muistse Tartu jälgi pole hävitanud aeg, vaid inimlik julmus ja tuli. Linn on ehitatud kõrgendike vahele ja nende nõlvadele Emajõe orgu. Tema asendi tõttu avaneb mitmest vaatepunktist kaunis panoraam. Suurelt väljakult ronime mäele, mida nimetatakse Toomemäeks. See on saanud oma nime vana toomkiriku järgi. Viimane on tänapäevani linna suurimaks ehteks. Pool sellest kirikust on jäetud varemeisse, mida säilitatakse niisuguses seisundis nagu haruldust muinsusteharrastaja muuseumis. Toomkiriku teine pool on eraldatud ja seal asub ülikooli raamatukogu. Selle hoone majesteetlik gootika ja tohutud mõõtmed sunnivad uskuma pärimust, et endised piiskopid olid vägevad ja linn rikas. Ma ei saanud teada, millal see toomkirik on ehitatud, kuid tõenäoliselt vist 13. sajandil Tartu esimeste piiskoppide ajal. 1763. ja 1767. aastal kavatseti Generalfeldzeugmeister Villebois’ plaani järgi Tartu ümber kindlus ehitada, kuid see kavatsus jäi täide viimata, sest naaberkõrgendikke ei saanud kuidagi kindlusesse hõlmata. Korrapäraste bastionide jälgi on praegu säilinud ainult Toomemäel, mis kuulub ülikoolile. Toomemäele on istutatud puud, rajatud alleed ja teerajad ning see moodustab linna meeldivaima jalutuskoha, kust on näha kogu linn ja selle kaunis ümbrus. Rootsi võimu ajal oli siin kants. Üles mäele pääseb puust väravate kaudu, mille kohale on ehitatud mõlemal pool teed asuvat mäeosa ühendav galerii. Väravate kohal on pealkiri, mis ütleb, et see paik on pühendatud muusadele. Ja tõesti, see on tõeline muusade asupaik. Peale raamatukogu on selle mäe peal veel toredaid ehitisi: tähetorn, anatoomikum, meditsiinilise kirurgia kliinik ja naistekliinik. Praegu tehakse uusi juurdeehitisi ja laiendatakse hooneid.
Kui Toomemägi oma inglise pargi ja varemetega oleks olnud mõnes Vene või Prantsuse linnas, olnuks see kahtlemata kogunemiskohaks kõigile, kes tahavad suvisel ajal jalutada ja meelt lahutada. Kuid Tartu elanikud käivad selles kaunis paigas ainult kevade hakul, kui kõik haljendama lööb. Siin on peaaegu iga maja juures aed ja tublid sakslased armastavad oma aega veeta perekonnas või heade tuttavate seltsis. Livoonia iludused kardavad ulja nooruse pealetükkivaid pilke ning toputavad oma võrratuid võlusid ja täiendavad oma majanduslikke oskusi koduaiakeste varjus omaenda õrnade käekestega istutatud lillede vahel. Pühade ajal sõidavad linnaelanikud linnast välja tuttavate mõisnike poole või jalutavad üksildastes metsatukkades, ja suurepärane jalutuskoht Toomemäel jääb tühjaks.
Tõlkija
Asukoht teoses
lk 334–335
