Läbides mõned Tartu puhtad tänavad, kus on kahel pool reas kaunid kivimajad, peatusin peaväljakul, mis on lahtine ja kerge kallakuga üle Emajõe viiva toreda silla suunas. Silla vastas seisab kõrge torniga raekoda. Saanud raske metallraha abil võitu eesti postipoisi kannatamatusest, läksin jalgsi endale korterit otsima, ehk vana sõjameheharjumuse kohaselt tegema ülevaatust enne laagrisse asumist. Trahter „London“ tundus mulle oma välisele ilule ja seesmisele puhtusele vaatamata pikemaks peatumiseks ebamugavana. Seal on toad nii-öelda liiga ühtekokku surutud, nende vahel on vähe ruumi, pealegi pole siin tõllakuure; ka tilluke hoov oli sel ajal täis tõldu ja teenreid. /---/ Kahtlustamata kedagi halbades kavatsustes, ei soovinud ma panna oma reisikastidega proovile eesti postipoiste ja läbisõitva teenijarahva meelekindlust kaheksanda käsu jälgimisel, samuti ei tahtnud ma oma teenrit pidevalt valvesse seada. Seepärast otsustasin otsida ruumika korteri. Usaldasin oma mure möödakäijale, tublile sakslasele, kes mulle ütles: „Siit veidi eemal on „Peterburgi“ trahter; seda peab juba 38 aastat eakas ja auväärne perenaine pr. Baumgarten. Seda trahterit külastatakse nüüd vähe: postitõllad ja peaaegu kõik läbisõitjad peatuvad „Londonis“.“ Tänasin head teejuhti ning sõitsin otse pr. Baumgarteni juurde, juhindudes sümpaatiast muististe vastu ja õiglustundest.
Kirjeldades oma viibimist Tartus, pean alustama korterist. Ütlen lühidalt, et alates Peterburgist ja lõpetades Palangaga, ei ole ma kuskil nii hästi ja odavalt elanud kui Tartus. Toad on puhtad, kahe rubla eest toidetakse väga hästi, lisaks sellele veel rohkete lillede ja lõhnavate puudega aed, kus suvisel ajal on hoopis meeldivam lõunatada ning aega veeta kui umbsetes tubades. Tel maître, tel valet (Kuidas isand, nõnda teener). Lahke ja heatahtliku pr. Baumgarteni trahteris ei ole palju teenijaid, kuid nad on usinad. Kui keegi minu lugejaist peaks Tartust läbi sõitma ja „Peterburgi“ trahteris peatuma, siis ta kindlasti kinnitaks öeldut.
Tõlkija
Asukoht teoses
lk 332–333
