Niisuguse ühiskondliku hoiaku puhul, mis toona Tartus valitses, on arusaadav, et rüütelkond rõõmustas suurvürst tsessareevitši saabumise üle koos tema lemmikpolgu ulaanidega. Polgul oli Tartus puhkepäev ning aadlikud korraldasid linna ja provintsi nimel sõna tõsises mõttes hiilgava balli, kuhu Tema Kõrguse soovil pidid saabuma kõik ohvitserid. Kust küll ilmus sellele ballile nii palju kaunitare? Praegugi on Liivimaal imeilusaid naisi, aga niisugusel hulgal pole ma neid provintsides kunagi näinud, kuigi olen viibinud rahvarohketel ja suurepärastel ballidel. Räägitakse, et balliplaanid tekkisid pärast esimest sõnumit kaardiväe väljaastumisest ning korraldajad kutsusid meelega Riiast, Tallinnast ja mõisatest kokku kõik kaunitarid. Ballikuningannadeks olid kaks õde von Lilienfeldid, tõelised sülfiidid, saledad, heledapäised, õhulised, veetlevate näojoonte ja teemantsilmadega. Tema Kõrgus ilmutas õdede suhtes erilist poolehoidu ja tantsis nendega mitu korda. Teatavasti armastavad sakslannad väga tantsida ning meile oli antud käsk (mõistagi naljatamisi) nad surmani ära väsitada. Me täitsime korraldust püüdlikult ja tantsisime sõna otseses mõttes ümberkukkumiseni ja esimese minestuseni. Kaunitarid olid vaimustuses! Pärast suurepärast õhtusööki, kell kolm hommikul, kui peeti rikkalikult meeles antiikjumalaid Bacchust ja Aphroditet, algas masurka, mis lõppes kell seitse hommikul. Me käskisime ulaanidel võtta lakeide käest külaliste üleriided ning saata ekipaažid koju – nii tuli tahes-tahtmata peaaegu kõigil ballile jääda. „Was ist da zu machen; man muss bleiben!“ [„Mis teha, tuleb jääda!“] ütlesid sakslannad ja sakslased, ning pidu jätkus omasoodu. Kell kaheksa kõlas klubi akende all, kus ball toimus, pasunasignaal, mis tähendas: hobustele! Eskadronid juba kogunesid korrapidajaohvitseride ja mõne vanema vahtmeistri valve all, tentsikud tõid meie hobused, ja meie hüppasime otse masurkalt hobustele, roodukaupa vasakule kõrvale ning sammu marss – edasi!
Läbinud linna paraadmarsiga, läksime linna taga edasi kolmekaupa paremal teepervel. Olime läbinud vaevalt paar versta, kui märkasime tagaajajaid: paarkümmend saani, vankrit ja kibitkat. Meie balli armastusväärsed peremehed ja mõistagi armastusväärsed perenaised olid otsustanud meid saata. Laulumehed ette – laula lõbusat laulu! Aga meie hakkasime hobustel ekipaažide ümber uhkeldama ning vahetasime armastusväärsusi ja kuumi pilke meie kenade tantsupartneritega. Me polnud sealjuures kitsid komplimentide ja lennukate fraasidega. Naljatlenud sel kombel mitme versta ulatuses oma uute tuttavatega, pöördusid nemad linna tagasi ja meie läksime oma teed.
Niisiis avaldas Tartu mulle meie esmatutvuse ajal kõige paremat muljet. Ma ei osanud tollal arvatagi, et kakskümmend kaks aastat hiljem saab minust Liivimaa mõisnik ja peaaegu et Tartu elanik! Mõned tolle tsessareevitšile korraldatud vastuvõtu tunnistajad on praegugi Tartus täie tervise juures ja siiani on elus toonased ballikuningannad, kaks õde von Lilienfeldid. Korduvalt meenutasin ma neile seda balli – ja tahtmatult tõusis minevikku meelde tuletades huultele ohe!
Tõlkija
Asukoht teoses
lk 48–50
