Koidula tänav Tartus.
Videvik, hetk tagasi sadu.
Eemalt lähenevad kaks kogu.
Vennad hoiavad teineteise ligi.
Näod võõbatud, meeles mõned laulud.
Rind – seitsmene ja kümnene – põksub ärevalt.
Kas kuuleb, avab neile keegi!
Taganttuules hõljub kaasa hääl kodust:
„Betti Alveri juurde ärge minge.
Ta vajab rahu, on haige!“
„Ärge“ kustub sõnade vahelt kiiresti.
Jalad viivad iseenesest kindlas suunas.
Pimedus.
Aknas, elupuu taga, nõrk valgus.
Ollakse kodus.
Elupuu taga ollakse alati kodus.
Niiske, kasetohu lõhnaga koridor,
kobav vajutus kellanupule.
Aeg tardub, sees tullakse tagasi.
Tasased sammud teispool ust.
Avanebki.
Üllatus, nagu ekslejate ootamatu kohtumine metsas.
Puhtad hääled, kõlab laul külmunud küüntest, näljast.
Vallandub soojus.
„Mis siis ikka, astuge edasi, te kaks.“
Hämar tuba, seest avaram kui väljast.
Laualambi all avatud raamat.
Vaikseks kohkunud kogud juhatatakse istuma tugitoolidesse.
Suured teetassid käes, õlgadel hall sall, ollakse kaitstud.
Mardipäevaõhtused pähklid
hoiavad pinda libisemast jalge alt.
