No näiteks Bernakoffi kliiniku ümbruses, koolimajast kiviga visata, olid haarde avardamiseks loodud ideaalsed võimalused. Suure loodusesõbrana oli kliiniku asutaja ja juhataja Rudof Bernakoff lasknud mõni aasta tagasi rajada siia suurejoonelise alpitaimestikuga iluaia. Alpiaed oli tollal aianduse viimane sõna, kogu riigis oli neid veel nõnda vähe, et võis vabalt ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Uudistamist jätkus seal küllaga. Küngastel ja kivide embuses külitasid rohelised saared, siin-seal turritasid madalad põõsad, sirutusid laotuse poole kõrrepuhmad. Enamasti oli tegu võõrapäraste liikidega, mida Saale nägi esimest korda ja mille nimegi ta ei teadnud, aga mõnega oli juba varem tutvust teinud. Kitsekakar, padjandfloks, mäginelk, kõrvikpriimula, mitut sorti kivirikud… Kõik need pilgupüüdjad rahustasid meeli. Tühised askeldused ununesid kus seda ja teist ning tundus, et kogu maailm ongi siinsamas käeulatuses, et aeg on seisma jäänud, pole kuhugi kiiret.
Aeg sai paugupealt hoopis teise tähenduse, kui Saale pilk jäi pidama kliiniku uksel. Ühed tulid, teised läksid. Raske uks aina sulgus ja avanes. Saalet hakkas huvitama, mis rahvas seal edasi-tagasi saalib, ning ta teritas silma. Tulijad-minejad olid enamjaolt naised, ja valdavalt noorepoolsed, vaid mõnel päris plikaohtu noorikul seltsiks soliidsemas eas saatja. Mõnigi eevatütar oli kuidagi äraseletatud näoga, aga muud erilist tema juures esmapilgul silma ei hakanud. Teised poleks aga parimagi tahtmise korral suutnud varjata oma õnnistatud olekut. Või miks nad pidanuksidki! Aeg-ajalt lipsas uksest sisse ka mehepoegi. Saale pidas endamisi aru, mis võiks neil küll naistekliinikuga pistmist olla… Aga niipea kui ta nägi uksest välja astumas üht ontlikku paari, kangemal poolel pisike pamp rinnale surutud, oli pilt selge.
Asukoht teoses
