Kogu linn oli sel päeval lipuehtes. Avaldati austust Tartu vabastajatele. Langenud kangelaste ja terroriohvrite mälestuseks peeti leinateenistus Krediidikassa keldri juures. Sinna viisid oma klassi saadikutena mälestusküünlad ka Saale ja Irma. Just seal panid enamlased oma võimu päevil toime õudse verevalamise: tapsid kolmkümmend kolm süütut inimest. Kes teab, kui paljudele seal veel ots peale oleks tehtud, kui Eesti vägede võit Tähtvere väljal neile tapatalgutele lõppu poleks teinud.
Päeva tippsündmuseks kujunes piigadele muidugi mõista suurparaad kesklinnas tuhandete sõjaväelaste ja veteranide osavõtul. Loendamatu hulk toredaid sõjamehi, ratsavägi ja jalavägi, kõik viimseni uhketes mundrites. /---/
Krõbekülmale ilmale vaatamata oli kogunenud Raekoja platsile seda au ja hiilgust tunnistama kümneid tuhandeid silmapaare. /---/
Õhtul veidi enne kella viit voogas inimmeri Peetri kiriku poole. Ometi polnud õhkõrna lootustki, et kirik võiks kõik need tulijad sel õhtul vastu võtta ning oma võlvide alla ära mahutada. Rahvas kihises nagu sipelgapesa, tungles tropina ukseavas ning sagis kirikuesiselgi. Jah, loomulikult tõtati jumalateenistusele, aga vahest rohkemgi oldi huvitatud sellele järgnevast. Kõnega pidi üles astuma sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner. Igaüks tahtis ju oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda meest, kes oli viinud Vabadussõja võiduka lõpuni. /---/
Laidoner pajatas oma sõjamälestustest ja Taaralinna vabastamisest, rääkides sellest kui ainuvõimalikust ning enesestmõistetavast tegutsemisviisist. /---/ Häälekõma näis omapäi rändavat lae alla, kajas siis vastu kiriku võlvidelt ning alles seejärel jõudis kuulaja kõrvu. Hääl voogas ühetasaselt, rahulikult ja usaldusväärselt, sisendas lootust ja usku, et meie priiust ei ohusta enam miski.
Asukoht teoses
