Kuuskümmend aastat hiljem. II. Raekoja platsil kohtusid…

Raekoja platsil kohtusid nad juhuslikult Hannes Värvsoniga, keda Jaan juba eelmise suve ansambel Suugi kontserdi ajast nime järgi teadis ja nüüd esimest korda silmast silma nägi, aga vaevalt et see sokuhabemega Värvson just kõige hullem dissident oli. Üle keskmise pikkade juustega mees kandis musta nahkpintsakut ja teksapükse ning tema paksude prilliklaaside taga vilasid terased silmad. Ka jutt oli kiire ja konkreetne, et ka temal on pea eilsest veel haige ja tõesti oleks kolme peale vaja vähemalt üht head veini. Raha aga oli kõigil juba nii otsas, et ei saanuks kolme peale pooltki veini ja avansipäev oli tartlastel ka alles järgmise nädala alguses, nii et tuli kuskilt laenu võtta.

Jaan, kes oli Ojamaa soovitusel eelmisel õhtul õnneks bussipileti tagasisõiduks ära ostnud, pakkus käigult varianti, et ta võiks minna Werneri kohvikusse ja üritaks seal raha peale malet mängida. Aga Värvson laitis kohe selle mõtte maha, sest ta teadis, et hiljuti oli seal käinud välgutamas koguni suurmeister Oleg Romanišin. Ega Jaan polnud ise ka kindel oma võimetes üle mängida vanu kohvikuturski ja tal oli sisimas hea meel, et ei pea ennast raha nimel kellegagi proovile panema. Ja nõnda oligi neil kolme peale seemneks rubla jagu münte, mis kehutas läbi käima pool Tartut, et kellegi käest paariks päevaks viis või kolmgi rutsi juurde saada.