Kurvitsa viimane etendus toimus Varblase sünnipäeval. Siis, kui ta oli ka raamatukogust lahti lastud, kui ta oli hullukas olnud ja invaliidiks tunnistatud. Minu teada sai ta selle eest seitsesada krooni kuus ja oli väga rahul. Kuningas ei tohi üle tuhande saada, sest seda oleks liialt vähe. Kas kõik või ei midagi.
Varblase sünnipäevale ei olnud Kurvitsat mitte mingil juhul kutsutud, sest üks luuletaja ei taha enda kõrval teist näha. Parem, kui elavad eri linnades, parem kui eri riikides, parem, kui nad üksteise olemasolust ei aimakski, muidu võib juhtuda, et küsid peeglilt, kuidas lood on, ja peegel ütleb, et sina oled küll hea, aga seal Supilinnas on veel üks poeet, kes… sellist asja ei ela luuletaja üle. Ta on üksi ja ainulaadne, isegi siis, kui teised seda ei mõista. Kuid Kurvits trügis Varblase neljakümne neljandale sünnipäevale väevõimuga sisse ja oli juba enne täis. Ma ei usu, et see oli juhus. Ta istus mõnda aega rahulikult ja ütles siis – mu härrad, mu daamid, ma loeksin teile ühe luuletuse!
Varblane kahvatas, ülejäänud adusid pinget õhus. Parem oleks Kurvits öelnud, et kuule, Varblane, ma magasin su naisega, see oleks andestatud. Aga Kurvitsal oli plaanis suisa mõrv – luuletamine teise luuletaja kodus. Ta luges ühe oma kümnest surematust luuletusest ja kui ta lõpetas, tahtis Varblane ta elusalt keeta. Kuid ta esines nii kaunilt, et kõik ülejäänud andestasid talle ega öelnud halvasti ega ajanud teda ära isegi siis, kui ta tugitooli magama jäi.
Asukoht teoses
lk 121–122
