Viimane mohikaanlane. Siis tuligi meelde…

Siis tuligi meelde Varblase neljakümne neljas sünnipäev ja see, kuidas seal kõik oli. Päris kõik kindlasti ei tulegi, sest enne lõppu või enne hommikut muutus see suurepärane viinavõtmine veidi teistsuguseks, kui oli selle algus, aga siiski jõudsin ma ta raamaturiiuli enne üle vaadata, kui Varblane hõikas umbes samamoodi kui kuus kuud hiljem Tartu Kirjanike Maja üritusel, kui Leena Krohn rääkis ja kõigil olid lipsud, ja kui kohe pärast seda või õigemini pärast kolmandat korda väänas turvamees Varblase käed selja taha ja viskas ta sellesama tähtsa maja uksest välja – siis oli Varblane nagu O’Brien Lillehammeris sada meetrit pärast kiirlaskumise starti. Igal juhul prillid jäid tal terveks, aga ta käis veel nädal aega hiljem mööda Tartu linna ringi ja kõikus, ma arvan, et pooleldi murest ja pooleldi sellest samast, mille pärast ta Leena Krohnile ei meeldinud, ja Tartu kirjanikkudele, ja mille pärast tal ka miskit meeles ei olnud. /---/
       
Mis on siis Hannes Varblases teistmoodi kui teistes kirjanikes? Vaevalt et muud, kui et Varblane oli tol hetkel seal saalis kõige kergem asi, mida lennutada võis. Ta on meeter seitsekümmend pikk ega kaalu midagi ja temast on päris hea kinni võtta – juustest ja habemest korraga. Vaevalt oleks turvamehele pähe tulnud samamoodi Remsust või Krossist kinni haarata, esimest oleks ta kindla peale pelgama hakanud ja teine on elav legend ja puha. Varblane on aga väikest kasvu ega näe õieti, pealegi pole tal lootustki eluajal müüdiks paisuda, sest selleks on ta liiga kaugel kohtadest, kus neid sepitsetakse.

Teosest
lk 49–50